26.11.2019
Paula Palmet
Teema: Sisehaigused
Toimumisaeg: 26. november, 13.15 - 15.55
Toimumiskoht: Tartu Ülikooli Kliinikum, Ludvig Puusepa 1a
Õppejõud: prof. Margus Lember, Annika Valner, Svetlana Matjus, Karin Kull
Selles loengus oli vaja tavapärasest rohkem kuulata, kui muidu, kuid see oli vaheldus pidevatele praktilistele ülesannetele. Kuna neljal õppejõul olid meie jaoks materjalid ette valmistatud, jäi meil üle vaid kuulata tähelepanelikult ja teha märkmeid.
Kõige esimesena tutvustas professor Margus Lember meile üldiselt sisekliinikut, selle korraldust ning seal tehtavat tööd. Tuli välja, et sisekliiniku ravitakse väga palju haigeid: aastas 3600, polikliiniku vastuvõtul lausa 34000 haiget, ning töötajaid on kokku 225. Keskmiselt veedetakse selles kliinikus 6 ööpäeva.
Veel selgitas professor Lember põhjalikult, kuidas käib haiguse diagnoosimine. Sellega seoses saime teada uue mõiste anamnees, mis tähendab haiguse eellugu ja millel on mõju 80% ulatuses diagnoosi panekule. Konkreetse haiguse anamneesi kohta saab arst infot patsienti küsitledes. Minule üllatuseks oli see, et diagnoosi panemine ei ole üldse kiire protsess, vaid see koosneb mitmest etapist, kuhu hulka kuuluvad eelnimetatud anamnees, haige objektiivse seisundi hindamine, esialgne diagnoos, diferentsiaaldiagnoos, uuringud ja peale kõike seda saab alles patsiendile diagnoosi anda. Sinna teemasse kuulus ka semiootika, mis on õpetus haigustunnustest.
Kui aeg oli sinnamaale jõudnud, astus loenguruumi prof Lemberi asemele õppejõud Annika Valner. Tema erialaks on reumatoloogia, ehk ta ravib liigsete ja lihaste haiguseid. Oma eriala ta tutvustas meilegi lähemalt. Uueks teabeks osutus näiteks see, et reumaatilisi haigusi põeb u 10-20% maailma inimestest, mis tähendab, et tegemist on väga sagedaste haigustega. Õp Valner tutuvustas meile neist mõnda, nende hulgas olid näiteks reumatoidartriit, anküloseeriv spondüliit ja podagra. Kõige huvitavamad selle esitluse juures olid pildid, mida õppejõud näitas. Seal olid välja toodud kõige ekstreemsemad näited erinevaid reumaatilisi haigusi põdevate patsientide väga eriskummaliselt deformeerunud kätest ja jalgadest.
Peale õppejõud Valnerit oli loenguandmise kord jõudnud Svetlana Matjuse kätte, kes rääkis meile endokriinnäärete, ehk sisenõrenäärmete tähtsusest. Mõistagi alustas ta kõige tuntuimast sisenõrenäärmete haigusest – diabeedist. Kõige huvitavam uus teadmine selle kohta oli see, et Soomes on diabeetikute protsent väga suur. Veel oli meeldejääv, et tänapäeval kasutatakse insuliini tootmiseks E. coli bakterit ja ka, et diabeetikutel ei ole jalgades sama palju tundlikkust, kui on tervel inimesel ja selle pärast ei tohi nad suvel paljajalu kõndida, sest nad ei tunneks seda, kui nad omale klaasikillu või nõela jalga astuksid. Õp Matjus näitas pilte ka vähemlevinud endokriinnäärmete haigustest, millest jäi kõige rohkem silma akromegaalia, ehk liikmehiidsus. Selle haiguse puhul toodab ajuripats täiskasvanueas liiga palju kasvuhormooni. Kuna täiskasvanu enam pikkusesse ei kasva, mõjutab see hormoon kasvama kõike muud, ehk aina suuremaks kasvavad perifeersed kehaosad, nagu käed ja jalad, ning muutuvad ka näojooned. Peale selle tutvustas ta ka teisi haigusi, nagu Cushingi sündroom, struuma ja neerupealiste puudulikkus.
Viimasena näitas Karin Kull meile väga huvitavat lühifilmi kolonoskoopiast. See kujutab endast protseduuri, kus uuritakse kaameraga jämesoolt ja pimesoole lõpuosa. Selle käigus saab eemaldada ka polüüpe, mis on enamjaolt healoomulised kasvajad soole sees. Enne kolonoskoopiat peab patsient jooma spetsiaalset jooki, mis aitab soole tühjendada, et kaameral oleks võimalikult hea pilt. See film tegi meile selle uue protseduuri täielikult selgeks.
See oli järjekordne tund, kust me saime infot küllaga, mis saab tähendada ainult head, sest potentsiaalsetel tulevastel meditsiinitöötajatel just seda vaja ongi.
Paula Palmet
Teema: Sisehaigused
Toimumisaeg: 26. november, 13.15 - 15.55
Toimumiskoht: Tartu Ülikooli Kliinikum, Ludvig Puusepa 1a
Õppejõud: prof. Margus Lember, Annika Valner, Svetlana Matjus, Karin Kull
Selles loengus oli vaja tavapärasest rohkem kuulata, kui muidu, kuid see oli vaheldus pidevatele praktilistele ülesannetele. Kuna neljal õppejõul olid meie jaoks materjalid ette valmistatud, jäi meil üle vaid kuulata tähelepanelikult ja teha märkmeid.
Kõige esimesena tutvustas professor Margus Lember meile üldiselt sisekliinikut, selle korraldust ning seal tehtavat tööd. Tuli välja, et sisekliiniku ravitakse väga palju haigeid: aastas 3600, polikliiniku vastuvõtul lausa 34000 haiget, ning töötajaid on kokku 225. Keskmiselt veedetakse selles kliinikus 6 ööpäeva.
Veel selgitas professor Lember põhjalikult, kuidas käib haiguse diagnoosimine. Sellega seoses saime teada uue mõiste anamnees, mis tähendab haiguse eellugu ja millel on mõju 80% ulatuses diagnoosi panekule. Konkreetse haiguse anamneesi kohta saab arst infot patsienti küsitledes. Minule üllatuseks oli see, et diagnoosi panemine ei ole üldse kiire protsess, vaid see koosneb mitmest etapist, kuhu hulka kuuluvad eelnimetatud anamnees, haige objektiivse seisundi hindamine, esialgne diagnoos, diferentsiaaldiagnoos, uuringud ja peale kõike seda saab alles patsiendile diagnoosi anda. Sinna teemasse kuulus ka semiootika, mis on õpetus haigustunnustest.
Kui aeg oli sinnamaale jõudnud, astus loenguruumi prof Lemberi asemele õppejõud Annika Valner. Tema erialaks on reumatoloogia, ehk ta ravib liigsete ja lihaste haiguseid. Oma eriala ta tutvustas meilegi lähemalt. Uueks teabeks osutus näiteks see, et reumaatilisi haigusi põeb u 10-20% maailma inimestest, mis tähendab, et tegemist on väga sagedaste haigustega. Õp Valner tutuvustas meile neist mõnda, nende hulgas olid näiteks reumatoidartriit, anküloseeriv spondüliit ja podagra. Kõige huvitavamad selle esitluse juures olid pildid, mida õppejõud näitas. Seal olid välja toodud kõige ekstreemsemad näited erinevaid reumaatilisi haigusi põdevate patsientide väga eriskummaliselt deformeerunud kätest ja jalgadest.
 |
| Akromegaaliahaige käsi (vasakul) võrreldes terve inimese käega. Pilt: Tupits, H. (n.d.). Akromegaalia. Külastatud 10.12.2019 aadressil https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/akromegaalia/id-45 |
Peale õppejõud Valnerit oli loenguandmise kord jõudnud Svetlana Matjuse kätte, kes rääkis meile endokriinnäärete, ehk sisenõrenäärmete tähtsusest. Mõistagi alustas ta kõige tuntuimast sisenõrenäärmete haigusest – diabeedist. Kõige huvitavam uus teadmine selle kohta oli see, et Soomes on diabeetikute protsent väga suur. Veel oli meeldejääv, et tänapäeval kasutatakse insuliini tootmiseks E. coli bakterit ja ka, et diabeetikutel ei ole jalgades sama palju tundlikkust, kui on tervel inimesel ja selle pärast ei tohi nad suvel paljajalu kõndida, sest nad ei tunneks seda, kui nad omale klaasikillu või nõela jalga astuksid. Õp Matjus näitas pilte ka vähemlevinud endokriinnäärmete haigustest, millest jäi kõige rohkem silma akromegaalia, ehk liikmehiidsus. Selle haiguse puhul toodab ajuripats täiskasvanueas liiga palju kasvuhormooni. Kuna täiskasvanu enam pikkusesse ei kasva, mõjutab see hormoon kasvama kõike muud, ehk aina suuremaks kasvavad perifeersed kehaosad, nagu käed ja jalad, ning muutuvad ka näojooned. Peale selle tutvustas ta ka teisi haigusi, nagu Cushingi sündroom, struuma ja neerupealiste puudulikkus.
Viimasena näitas Karin Kull meile väga huvitavat lühifilmi kolonoskoopiast. See kujutab endast protseduuri, kus uuritakse kaameraga jämesoolt ja pimesoole lõpuosa. Selle käigus saab eemaldada ka polüüpe, mis on enamjaolt healoomulised kasvajad soole sees. Enne kolonoskoopiat peab patsient jooma spetsiaalset jooki, mis aitab soole tühjendada, et kaameral oleks võimalikult hea pilt. See film tegi meile selle uue protseduuri täielikult selgeks.
See oli järjekordne tund, kust me saime infot küllaga, mis saab tähendada ainult head, sest potentsiaalsetel tulevastel meditsiinitöötajatel just seda vaja ongi.
Kommentaarid
Postita kommentaar