10.03.2020
Paula Palmet
Teema: Anestesioloogia ja erakorraline meditsiin
Toimumisaeg: 13.15-15.17
Toimumiskoht: Maarjamõisa haigla, Ludvig Puusepa 8
Õppejõud: Jaan Sütt
Seekordse tunni toimumine ei olnud sugugi kindel hetkel toimuva COVID-19 viiruse puhangu tõttu - haiglale oli kehtestatud külastamispiirang. Sellegipoolest tund toimus, sest õppetegevus oli siiski haiglas lubatud.
See tund ei koosnenud ainult mõne jaoks igavana tunduvast loengust, vaid enne seda jaotati meid kolmeks grupiks ning mina sattusin gruppi, kellele näitas noor arst-resident intensiivravi osakonda. Ta alustas sellest, et näitas meile mõnda tehnikaseadet, mida seal osakonnas kasutatakse ning näitas ühe meie klassiõe peal ultrahelimasinaga, kuidas näeb välja tema kael seestpoolt. Saime ka tutvuda selle osakonnaga üldiselt - näha sealseid õdesid ja teisi töötajaid, patsiente ja ekraanidel jooksvat infot nende kohta. Muidugi lasi ta meil küsida ka igasuguseid küsimusi, mis aga pähe tuli ning ta vastas neile rõõmuga.
Kui aga intensiivravi osakonnas aeg otsa sai, viidi meid erakorralise meditsiini osakonda (EMO), mis mind isiklikult kõige enam huvitas. Seal võttis meid samuti vastu üks noormees, kes oli selleks päevaks määratud selle osakonna valvearstiks. Ta näitas meile esmalt ühte ruumi, kuhu viiakse EMO patsiendid ning rääkis üldiselt sellest, kuidas selles osakonnas toimitakse. Ka tema lasi meil loomulikult küsida erinevaid huvitavaid küsimusi, mis tema kuulamise jooksul tekkida võisid.
Kahjuks ei olnud meie EMO-s viibitud aeg kuigi pikk, sest dr Sütil oli meile siiski ka slaidiesitlus ette valmistatud. Sellegipoolest ei olnud see sugugi igav, sest ta oskas anestesioloogiast väga huvitavalt rääkida, kuna ta ise on sellel alal juba mitmeid aastakümneid töötanud.
Ta tutvustas meile intensiivravi ja anestesioloogia ajalugu. Huvitaval kombel sai intensiivravi alguse lastehalvatuse puhangu tagajärgel, mille raviks leitutati raudsed kopsud ehk esimene hingamisaparaat. Selle tulemusel oli vaja ka meditsiinitöötajaid, kes lastehalvatusehaigeid raviks ning neil oli vaja intensiivset jälgimist, millest ongi tänapäeval välja kujunenud intensiivravi.
Mulle jäi meelde see, et varasematel aegadel ei olnud anestesioloogiat üldse olemas. Valu püüti küll mõnede ainetega, näiteks alkoholiga alandada, kuid väga efektiivset tulemust sellel ei olnud. See pani mind mõtlema sellele, kui hea on elada tänapäeva maailmas, kus on meditsiin nii kõrgelt arenenud, et näiteks operatsiooni tegemisel ei tunne patsient mingit valu vastupidiselt paarisaja aasta tagusele ajale, kus pidid arstid patsienti jõuga kinni hoidma opereerimise ajal.
Minu jaoks oli seekordne õppepäev keskmisest huvitavam, sest me saime näha päris patsiente reaalsest elust, mitte piltidelt ning saime haiglaeluga rohkem tuttavaks.
Paula Palmet
 |
| Ultrahelipilt klassiõe kaelast. |
Toimumisaeg: 13.15-15.17
Toimumiskoht: Maarjamõisa haigla, Ludvig Puusepa 8
Õppejõud: Jaan Sütt
Seekordse tunni toimumine ei olnud sugugi kindel hetkel toimuva COVID-19 viiruse puhangu tõttu - haiglale oli kehtestatud külastamispiirang. Sellegipoolest tund toimus, sest õppetegevus oli siiski haiglas lubatud.
 |
| Seadmed ntensiivravi osakonna ruumis |
Kui aga intensiivravi osakonnas aeg otsa sai, viidi meid erakorralise meditsiini osakonda (EMO), mis mind isiklikult kõige enam huvitas. Seal võttis meid samuti vastu üks noormees, kes oli selleks päevaks määratud selle osakonna valvearstiks. Ta näitas meile esmalt ühte ruumi, kuhu viiakse EMO patsiendid ning rääkis üldiselt sellest, kuidas selles osakonnas toimitakse. Ka tema lasi meil loomulikult küsida erinevaid huvitavaid küsimusi, mis tema kuulamise jooksul tekkida võisid.
Kahjuks ei olnud meie EMO-s viibitud aeg kuigi pikk, sest dr Sütil oli meile siiski ka slaidiesitlus ette valmistatud. Sellegipoolest ei olnud see sugugi igav, sest ta oskas anestesioloogiast väga huvitavalt rääkida, kuna ta ise on sellel alal juba mitmeid aastakümneid töötanud.
Ta tutvustas meile intensiivravi ja anestesioloogia ajalugu. Huvitaval kombel sai intensiivravi alguse lastehalvatuse puhangu tagajärgel, mille raviks leitutati raudsed kopsud ehk esimene hingamisaparaat. Selle tulemusel oli vaja ka meditsiinitöötajaid, kes lastehalvatusehaigeid raviks ning neil oli vaja intensiivset jälgimist, millest ongi tänapäeval välja kujunenud intensiivravi.
Mulle jäi meelde see, et varasematel aegadel ei olnud anestesioloogiat üldse olemas. Valu püüti küll mõnede ainetega, näiteks alkoholiga alandada, kuid väga efektiivset tulemust sellel ei olnud. See pani mind mõtlema sellele, kui hea on elada tänapäeva maailmas, kus on meditsiin nii kõrgelt arenenud, et näiteks operatsiooni tegemisel ei tunne patsient mingit valu vastupidiselt paarisaja aasta tagusele ajale, kus pidid arstid patsienti jõuga kinni hoidma opereerimise ajal.
Minu jaoks oli seekordne õppepäev keskmisest huvitavam, sest me saime näha päris patsiente reaalsest elust, mitte piltidelt ning saime haiglaeluga rohkem tuttavaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar